Veenuse koloniseerimine

Veenuse koloniseerimine on teoreetiline protsess, mille käigus loob inimkond planeedile Veenus püsivad elupaigad.

Kuna atmosfäärirõhk ja temperatuur on Veenuse pinnal väga kõrged (vastavalt 92 baari ja 464°C)^[1], siis oleks praktiline rajada baasid hoopis aerostaatidena atmosfääri. Umbes 50 km kõrgusel Veenuse atmosfääris on õhurõhk 1 baar nagu Maa pinnalgi ning temperatuur jääb vahemikku 0–50 °C, samuti pakub sealne atmosfäär kaitset kosmilise kiirguse ja meteoriitide eest. Seega atmosfääri tingimuste mõttes on see Päikesesüsteemi Maaga kõige sarnasem koht. Inimesed saaksid sealsetes välitingimustes viibida ilma survestatud skafandrit kandmata, siiski oleks vaja hapnikumaski ning kaitseülikonda väävelhappepiiskade eest.

50 km kõrgusel Veenuse atmosfääris on gravitatsiooni tugevus 90% Maa pinnal valitsevast gravitatsioonist.^[2]

Veenuse atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist (96,5%) ja lämmastikust (3,5%)^[1], seega saaks inimestele hingamiskõlbulikku õhku toota kohapeal leiduvast toorainest. Süsihappegaasist saaks toota hapnikku ja lämmastik on juba puhtal kujul olemas. Inimeste poolt Maal sisse hingatav lämmastiku ja hapniku segu oleks 50 km kõrgusel Veenuse atmosfääris tõstejõudu tekitav gaas. Seega saaks kogu õhuga täidetud aerostaati kasutada elamispinnana. Kuna atmosfääri ja aerostaati gaasi rõhk oleksid enam-vähem ühesugused, siis aerostaati purunemise korral eemalduks gaas aeglaselt ning see annaks aega parandustööde läbi viimiseks.^[2]

Üks Veenuse Päikese päev kestab 116,8 Maa päeva, kuid atmosfääris puhuvate kiirete tuulte tõttu, mis hõljukbaase liigutaks, kestaks päev sellises baasis kõigest 50 tundi ja öö sama kaua. Kuigi see on umbes poole pikem ööpäevatsükkel kui Maal, on see siiski inimese jaoks palju sobivam kui Veenuse pinnal valitsev ööpäevatsükkel.^[2]